Rõuge rahvamaja külje all asuv kunagine leerimaja on saanud Mägilaste Motoklubi MTÜ eestvõttel uue hingamise. Hoone on klubiliikmete vabatahtliku töö ja erinevate toetajate abil korda tehtud ja Võrumaa Partnerluskogu Leader-meetme toel on maja teisele korrusele valmimas meeste vaba aja keskus.
Mägilaste motoklubi koondab motohuvilisi, kes tundsid puudust koos käimise kohast. Algul tegutseti klubi eestvedaja Alar Johansoni turismitalus, seejärel hangiti ruumid Võrru. Need jäid peagi väikeseks. Mõni aasta tagasi sõlmiti Rõuges leerimaja kasutusleping, see andis võimaluse maja klubihoonena korda teha.
“Maja lagunes ja kuigi meil algselt oli plaan, et teeme sellest korda vaid osa, sai väga ruttu selgeks, et seda tööd pole võimalik poolikult teha,” jutustab klubi president Alar. Nii võeti hoone renoveerimine põhjalikult ette. Tegemiste röögatu maht hirmutas mõnegi klubikliikme minema. “Ega me ole nüüd juba mitu aastat enam motoklubi, vaid ehitusklubi,” naerab Alar, lisades, et tänavune, 2023., võiks lubada üle mitme aja taas motondusega tegelda. Korraldada iga-aastast motokokkutulekut, mis toob kohale paarsada motohuvilist, ja arendada edasi maastikusõidukite matkaradade projekti.
“Siin klubimajas on palju tehtud, omajagu on veel teha, aga ehitusklubi tiitlist saame lahti öelda, sest algusajaga võrreldes on teha jäänud ikka pisku,” lisab klubi president.
Klubimaja esimesel korrusel on klubiruum, saun ja kõrts. Teisele korrusele loob klubi Leader-meetme toel meeste vaba aja keskust. Motoklubi koondab motoentusiaste, kes eelkõige naudivad ise motondust, aga loodavad motopisikut ka teiste hulgas levitada. “Vaba aja keskuses on loodud puhketoad meestele, kes tulevad siia kanti motondust tegema,” tutvustab klubi president ideed, millega loodetakse anda oma panus ka kogukonna hüvanguks. “Kuni 26aastastele noortele on noortekeskused. Mida vanemaks saad, seda vähem on kohti, kus koos käia. Klubimaja seda võimalust pakub,” kõneleb ta. Aasta algul avati klubimaja saun kõigile soovijatele, kevadest tahetakse pakkuda võimalust käia kõrtsis.
Toetus annab jõudu
Kunagi leerimajaks ehitatud hoonet kasutati viljahoidlana, pärast Eesti iseseisvumist seisis maja tühjana. Maja renoveerimist alustati koristamisest. Siis selgus, et esialgu arvestatud töö maht on tegelikkuses kordades suurem. “Talad olid mädanenud, seinad hakkasid välja vajuma. Piltlikult öeldes oli siin mäe otsas üks hunnik kive,” meenutab Alar. “Eelmisel aastal oli siin, kus praegu on kamin, meil veel põrandal lõke, millel grillisime. Pesta sai korraga ka, sest katus sadas läbi.”
Kuigi suur osa töödest on tehtud klubiliikmete oma panuse ja rahakoti toel, oli kohe algul selge, et sellest üksi ei piisa. Kõige keerulisemaks hindab klubi president esimese toetuse saamist. “Kui ise usud ja näed suurt pilti, siis usud, et teised näevad ka. Aga ikkagi oli kõige keerulisem saada need, kes toetuste üle otsustavad, just seda esimest toetusmüksu andma. Oleme tõsiselt tänulikud kõigile, kes on me ettevõtmisesse panustanud!”
Töötundide arvu, mis klubiliikmed ja nende pered on maja renoveerimisse pannud, ei julgeta kokku arvutada. “Tööd tehes saad teada, kes on su kõrval siis ka, kui on raske. Klubimaja projekt on õpetanud sedagi, et iial ei tohi võtta kõige odavama pakkumise teinud firmat, sest hiljem mingi jama ümbertegemisele kulub rohkem aega. Kokkuvõtteks saan ma ikka naerda, et oleks ma kohe algul olnud nii tark, kui minu naine pärast,” müristab Alar naerda. Seda, millal klubimaja päriselt valmis on, Alar öelda ei julge. “Maja tagumine külg ootab kordategemist ja kogu hoone küttelahendus läbi mõtlemist. Ega siin muud teha ole, kui lihtsalt hakata otsast tegema ja siis saab ühel hetkel jälle öelda, et näe, tehtud sai,” märgib ta.
