Varstu peatänaval asuv kodune kohvik Daisy juures avas külastajatele uksed vahetult pärast esimest koroonalainet. Aeg on olnud keeruline, ent perenaine Daisy Anton usub, et kui otsida, leiab igas olukorras lahenduse. Nii taotles ta kohviku köögi loomiseks toetust Leader programmist.
Pandeemia vajutas kohviku avamisele oma pitseri. Siiski pole Anton ette võetud sammu kordagi kahetsenud. “Mulle meeldib erinevate roogadega katsetada ja kui öösel ikka und pole, tulen ülemiselt korruselt kodust alla kohvikusse ja teen köögis süüa,” muigab ta, lisades, et tegutsemine on parim keeruliste aegadega toime tulemise nipp. “Virisemine ei aita ega ka lihtsalt istumine. Proovida tuleb!”
Kuigi Antonil polnud varasemast kohvikupidamise kogemust, ei hüpanud ta Varstus kohvikut avades siiski täitsa tundmatusse vette. Enam kui kümme aastat tordimeistrina toimetanud naine sai kohvikupidamise köögipoolest aimu tänu sõbrannadele, kelle kohvikus ta Haanjas abis käis. Ja kui vanemad viskasid ühel päeval kohvikumõtte õhku, haaras ta sellest kinni.
“Mulle kohe üldse ei meeldi liidrirolli võtta, aga kui olen lubanud, siis tuleb lubadusest kinni pidada,” märgib naine, kui kõneleb kohviku avamise ajast. “Ütlesin toona pooleldi naljaga, et suvel teeme lahti ja sellest sai ka endale eesmärk.”
Tunamullu 1. juulil saigi suur unistus teoks. Kohvik tegi oma ukse lahti. Ühes sellega saabus ka teadmine, et suur ettevõtmine on kohvik külastajatele avada, aga veelgi suurem on seda päevast päeva käigus hoida. “Kohviku puhul ei tea iial, mitu klienti päeva jooksul tuleb, aga ajapikku õpid natuke ennustama,” märgib Anton. Nii ongi ta sättinud need päevad, kus külastajaid vähem, erinevate roogade katsetamiseks. “Läksin Olustverre kokandust õppima. Koolitöödele kulub omajagu aega ja proovimist, saan kõik õpitava oma köögis järele proovida.”
Pingutused tasuvad end ära
Avar ja kasutajasõbralik köök on kohviku süda. Perenaine märgib, et suur osa seal olevatest seadmetest hangiti Võrumaa Partnerluskogu kaudu Leader programmi toel. “Leader andis kohviku sünnile suure tõuke. Muidugi oli algul taotlemisega seonduv keeruline, sest tegin seda esimest korda, aga kui võtta süvenemiseks aega, on see täiesti tehtav,” julgustab ta.
Kõige raskem oli Antoni jaoks taotlemiseks vajaliku omaosaluse leidmine. “Hirm on ikka – kas see minu jaoks väga suur investeering tasub end ära, kuidas ma kõige sellega jätkusuutlikult hakkama saan. Pidin omaosaluse leidmiseks pingutama, aga see pingutus on tegemist väärt, sest tänu toetusele sai kohvik sündida,” märgib perenaine.
Anton lisab, et enda jaoks tuleb taotlus üksipulgi läbi mõelda – kui eesmärk on enda jaoks selge, ei käi ka toetuse taotlemine üle jõu. “Mul oli palju abi sellest, et sain telefonitsi nõu küsida. Üksi pusides võib mõnigi koht taotluses tunduda üle mõistuse keeruline, aga kui see on lahti seletatud, polegi miskit ületamatut,” märgib ta.
