Rõuge kunstikuur köidab käsitöö kultuuriga

Rõuge kunstikuuri eestvedajad Annika Kevvai ja Lya Veski. (Foto: Grethe Rõõm)

Rõuge kunstikuuri eestvedajad Annika Kevvai ja Lya Veski. (Foto: Grethe Rõõm)

Rõuge südames asuv kunstikuur hoolitseb nii käsitööhariduse kui kultuuri eest. Oma ideede elluviimiseks on kunstikuuris toimetav MTÜ Omatehtud saanud Võrumaa Partnerluskogu kaudu tuge Leader-programmist. Viimase projektiga loodi majja köök, kus plaanitakse kogukonnale pakkuda erinevaid kooskokkamisi.

2010. aastast tegutseva Rõuge kunstikuuri kohta võib öelda: väljast väike, seest suur. Sinna mahub lisaks kohalike meistrite käsitöö püsinäitusele, kust saab kõike ka kaasa osta, kangastelgedel kudumise tuba, meisterdamistuba ja köök. Kunagisest soojustamata kuurist on aastate ja tohutu tööga saanud koht, kus pakutakse läbi aasta loomingulistel kursustel võimalust õppida keraamikat, maalimist, viltimist, kangakudumist. Kunstikuuri viimane arendusprojekt lõi majja õppeköögi, kus on kogukonnale plaanis korraldada kooskokkamisi. “Meil olid plaanitud koos piparkoogimeisterdamised ja leivategemine, aga Covid-viirus keeras kõik plaanid pea peale. Me pole siiski seda mõtet maha matnud, vaid hoopis edasi arendanud,” ütleb kunstikuuris tegutsev Annika Kevvai. Ta sõnul oli pealesunnitud puhkusest nii palju kasu, et see suunas mõtlema, kuidas edasi. “Ideid on omajagu. Alustades pensionäridele kooskäimise võimaluse pakkumisest ja lõpetades lastele käsitööstuudio loomisega, kus nad saavad eri materjale ja tehnikaid proovida. Köögis saab lisaks kokkamisele lõnga värvida ja viltida. Külastajate hulk, kes meil käib, annab julguse nende plaanidega edasi liikuda,” jutustab ta.

Annika Kevvai märgib, et kunstikuur areneb tänu koostööle. “Ühelt poolt oleme me justkui elav Pinterest. Meie kohalike meistrite käsitöö näitusmüük on ideede kogumise koht. Teisalt on meil omajagu sündmusi, kontserte, raamatuesitlusi, mis on spontaanselt sündinud,” lisab ta, jutustades, kuidas ühel jaanipäeval sattusid kunstikuuri Kristiina Ehin ja Mari Kalkun. “Olin nende kontserdist mitu päeva hiljemgi lummatud ja kõndisin nii, et jalad ei puudutanud maad. See andis nii hea müksu. Nüüd ongi juhtunud nii, et meie oma Mari Kalkun ja Tuulikki Bartosik organiseerivad siin erinevaid kontserte. Meil on toimunud raamatuesitlusi, noorte autorite loominguõhtuid,” tutvustab ta.

Kunstikuur seob uue ja vana

Armastusest oma kätega loomise, käsitöö vastu sündinud koos käimise koht on kasvanud esialgu plaanitust palju suuremaks.

Veel mõniteist aastat tagasi ulus kunstikuuri katuse all tuul. Nüüd seisab Rõuge südames hoolega korda tehtud maja, mis ongi justkui Rõuge süda, sidudes endas uut ja vana. “Vana maja sunnib mõtlema, kuidas teha nii, et see, mis siin oli hea, jääks alles, ja see, mis vajab parandamist, saaks korda,” ütleb kunstikuuri perenaine Lya Veski.

See aeg, kus ämbrid olid põrandal, sest katus tilkus läbi ja trepp nii logu, et mõnigi tuli sealt pepu peal alla, on nüüdseks möödas. Kunstikuur on saanud tänu erinevate projektide toele õppeköögi, soojustuse, tualetid, küttesüsteemi. “Oleme püüdnud vana maksimaalselt ära kasutada. See on äge tunne, kui näed, et vanad asjad saavad siin uue elu, elavad edasi,” ütleb Lya, lisades, et kõike siiski taaskasutades teha ei saa. See on sundinud mõtlema, kuidas leida oma ettevõtmistele tuge ning kinnitanud veendumust, et kui ise ei oska, tasub nõu küsida.

“Pehmeid projekte on lihtne teha, nendega pole miskit keerulist,” sõnab Annika Kevvai, kelle õlul on kunstikuuri paberi- ja arendustöö. “Keeruline on suurte ehitusprojektidega, kus on vaja ennast paljude asjadega kurssi viia. Nendega on tuge vaja. Projekti koostamisel on suur abi olnud Partnerluskogust. Kui endal on projekt justkui üksipulgi läbi mõeldud, aga kõiki nüansse ei tea, tasub alati küsida. Tahad küll alati teha kõige paremal võimalikul moel, ent teadmatusest võib ikka mõni apsakas sisse sattuda.” Arutamine ja nõu küsimine aitab vigu vältida. “Oma võimekust peab ka suutma reaalselt hinnata. Korra on küll olnud hirm, kas saame kõige ettevõetuga õigeks ajaks toime, aga saime!” lisab ta.

Neid hetki, kus tahaks alustatu jätta pooleli, pole Annika sõnul ette tulnud. “Muidugi on vahel raske. See talvgi oma suurte elektriarvetega võtab ohkama. Aga me oleme elus! Kui kord on alustatud, tuleb edasi tegutseda. Me teisiti ei taha ega oska,” märgib ta.