Maaelu tulevikule mõtlemist looritab sageli tume ääremaastumise vari, sest arengu vaatenurgast kiputakse maaelu ennekõike kirjeldama majanduslikus mõttes ebasoodsate tingimuste ning puuduvate ressurssidega. Kuid selline negatiivne seos piirkonna elujõulisusega ei ole alati tõene. Mõned eriti kauged piirkonnad, kus on hõre asustus, vähene regionaalpoliitiline tähelepanu, kehvad majandustulemused, võivad osutuda elujõulisemaks kui piirkonnad, kus on rohkem majandusressursse ja toetust. Mis seda seletab? Millel põhineb selliste piirkondade elujõulisus? Üks levinud ja teadlaste poolt uuritud selgitus toob välja sotsiaalse kapitali suhteliselt suurema tähtsuse maapiirkondade arengus võrreldes linnaliste piirkondadega. Sotsiaalse kapitali suurus on positiivses seoses piirkonna elujõulisuse ja kohanemisvõimega ning aitab tasandada teisi takistavaid tegureid. Püüan järgnevalt selgitada, miks maapiirkondade arengu mootoriks on sotsiaalne kapital.
Esmalt tuleb lahti harutada arengu kui sellise olemus. Lõpuks taandub kõik inimeste igapäevasele tegutsemisele, kes-mida-millal-kuidas teeb või tegemata jätab, milliseid valikuid langetab. Igal inimesel on oma elukogemus ja teadmised, mis kunagi ei ole identsed teistega, aga on nendega väga tihedalt seotud. Meie teadmised ja kogemused tekivad inimestevahelistest suhetest – olgu need kas töised, perekondlikud, ametkondlikud vms. Näiteks (formaalne) õppimine toimub läbi selle, et üks inimene (õpetaja või kaasõppija) mõjutab oma teadmiste ja kogemustega teise teadmist ja vastupidi. See on vastastikune mõju, mille käigus ka õpetaja areneb. Lisaks inimestele on ka pidevalt muutuv keskkond ja ümbritsevad olud oluline tegur, mis tekitab uusi kogemusi ja seeläbi kinnistab või kujundab ümber seniseid arusaamu ehk toimub pidev õppimine. Uued läbimõeldud taipamised ja teadmised tekitavad omakorda arengu, sest mõjutavad paratamatult inimese edasisi valikuid. Iseenda arengu eest pole meist keegi kaitstud. Mida mitmekesisemad on kontaktid ja kokkupuutuvad kogemused, seda rikkalikumad teadmiste kombinatsioonid saavad tekkida ning suureneb võimalus millegi täiesti uue avastamiseks. Oluline on siinjuures ka suhete ja kokkupuutepunktide kvaliteet – iga kontakt ei ole ühtviisi mõjus (meil kõigil on kogemusi olematu kasuga koolitundidest või koosolekutest). Sama loogika kehtib ka organisatsioonidele ja võrgustikele – mida tihedamad, tugevamad ja kvaliteetsemad on kokkupuutepunktid teistega, seda kiirem on areng. Mida vähem on võimalusi vastastikuseks mõjutamiseks ja õppimiseks, seda kauem marineerime olemasolevates teadmistes ja kogemustes ning arenguks vajalikke uusi teadmiste kombinatsioone ei saa tekkida.
Kirjeldatud kokkupuutepunktides tekib võimalus sotsiaalse kapitali kasvatamiseks. Sotsiaalne kapital moodustub inimeste, gruppide ja nendevaheliste võrgustike tulemusel, kus tekivad usaldus ja nö kirjutamata reeglid, mis hõlbustavad koostööd ühise kasu ja positiivse mõju eesmärgil. Eriti oluline on sotsiaalse kapitali suurenemine ja seeläbi ka võimestumine inimestele, kes on siiani jäänud või tõrjutud aktiivsest ühiskonnaelust mingil põhjusel kõrvale ja kes ei panusta oma kogemust kollektiivsesse teadmisse ning ei saa ka vastu teiste tarkust. Nagu eespool öeldud – absoluutselt iga inimese elukogemused ja (elu)tarkus on võrdselt olulised, et piirkonnas saaks tekkida mitmekesine ja rikkalik teadmistepagas, mida võib ka nimetada kollektiivseks intellektiks. Kui niimoodi saavad kokku väga erinevad ühiskondlikud huvid ja tekib dialoog, siis selle läbi hakkab paisuma ka pikemajalisem positiivne ühiskondlik mõju.
Toodud väite teine pool puudutab maapiirkonna üht olulisimat eripära – hõredalt ja vähe inimesi (mis sugugi ei ole halb omadus, millele peaks vastu punnima). See tähendab, et võimalusi tihedateks ja mitmekesisteks puutumusteks ja suheteks on vähem kui linnas. Ka toimijate vaheldusrikkus on maal paratamatult väiksem kui linnas, kus suures massis on kollektiivne kogemustepagas mitmekesisem. Seepärast on ka ajalooliselt linnad kujunenud kõrgkultuuri, teaduse ja majanduse kasvulavaks – kilde, millest üha uusi ja uusi kaleidoskoobi pilte luua on tohutult palju. Seega on maapiirkonna kollektiivses arengus oluliselt suurema kaaluga iga üksik teadmiste ja kogemuste kild ning selle mõtestatud seostamine teiste kildudega. Midagi ega kedagi ei saa kõrvale jätta – iga okas loeb! Selleks, et teadmistekillud saaksid ka maal uusi kaleidoskoobi pilte luua, tuleb maapiirkonnas erinevalt linnast rohkem vaeva näha nende kildude kokkutoomisega. Tuleb eemaldada puutumuse ja koostöö takistused. Siin on maapiirkonnal oluline eelis – identideedil põhinev kuuluvustunne ja väikesed kogukonnad võimaldavad kiiremini usalduslikke koostöiseid suhteid luua. 70% innovatsioonist tekib ainuüksi sellest, kui erinevate taustade ja huvidega inimesed tuua kokku ja suunata nad koos mõtlema ning tegutsema. Loomulikult lähtub ka koosloomes igaüks oma huvidest, aga teiste poolte parem tundmaõppimine aitab leida ühisosa osapoolte vajaduste ja võimaluste vahel ning loob vastastikku kasuliku koostöö võimalusi. Hea kohalik näide on loometalgud “Vunki mano!”, mis just sellel põhimõttel toimib.
Uuendusi kasvatav koosloomeline ruum ei avane aga enne, kui selleks on loodud (tihti ka institutsionaalsed) eeldused ja eemaldatud koosloome takistused. Seega, kui soovitakse piirkonna arengut kiirendada, on vaja teadlikult luua tingimused sotsiaalse kapitali kasvuks ja koosloomeks. Seda võib nimetada ka sotsiaalse innovatsiooni või koosloome taristuks. See tähendab näiteks vastastikusel õppimisel ja tagasisidel põhinevaid protsesse, füüsilisi ja virtuaalseid kokkusaamise ruume, koostegutsemise tavasid ja formaate, kommunikatsiooni, mis ligipääsetav ja kõiki ühiskonnagruppe võimestav jne. Sotsiaalse disaini guru Ezio Manzini nimetas selle väike-kohalik-avatud-ühendatud mudeliks. Selle kohaselt on Võrumaale sobivas ühiskonna korralduse mudelis kohalikel varadel (identiteet, tavad, kultuur, keskkond) põhinevad väiksed toimijad (organisatsioonid, ettevõtted, ühingud, grupid), kes igaüks on oma olemuselt väljapoole avatud ning läbi koostöiste suhete omavahel ja ka “välismaailmaga” ühendatud.
Siiski tuleb arvestada, et ka selline võrgustikumudel ei ole muredevaba ning ka selles on peidus mitmeid karisid, millega tuleb arvestada. Näiteks mitmete osapooltega partnerluses tuleb teha kompromisse ning see ei soosi kiireid ja radikaalseid muutusi – muutused on pigem väikesed ja pidevad. Samuti kipub võrgustikes koos võimuga hajuma ka vastutus. Avatud süsteemis on ka koostöö koordineerimine palju keerulisem kui kinnises süsteemis ning vajab teistmoodi oskuseid ja vahendeid. Olles avatud välisele mõjutusele, ei saa samal ajal kasutada läbiproovitud tegutsemisviise, mis loovad stabiilust ja etteennustatavust. Kõiki neid dilemmasid tuleb arvesse võtta ja leida oludesse sobiv tasakaal.
Maapiirkondade jaoks ei ole ühtset kõigile sobivat arengumudelit, ent on maaelu eripäradest tulenevad põhimõtted, mida tuleb silmas pidada. Sotsiaalne kapital peaks olema senisest rohkem tunnustatud maaelu arengu põhiressursina. Kogukondade, sh ka erialaste-, huvipõhiste-, poliitiliste, virtuaalsete jne kogukondade, tugevdamine sobib hästi Võrumaa arengu strateegiliseks valikuks, mis aitab luua siinmail sidusamat ja elujõulisemat ühiskonda.
Soovitused LEADER rahastusprogrammide eesmärkideks:
- iseorganiseerumise võimekuse suurendamine;
- uue(nenu)d formaadid võrgustikeks, koostööks ja vastastikuse õppimise suurendamiskes, sh ka koostöö koordineerimisvõimekuse arendamine (teadmised, meetodid, tööriistad, kommunikatsioon);
- eksperimenteerimise soodustamine;
- ühiskondliku mõju ja sotsiaalse kapitali kasvatamise arvestamine valikutes ja otsustes;
- läbivalt eelmiste ettepanekute juures ka digivõimaluste ja -võimekuse suurendamine.
Kadri Kangro – sotsiaalse innovatsiooni ekspert ja uurija, Tallinna Ülikooli doktorant.
